Titaan on kuulus selle poolestei roosteta, ja põhjus on peamiselt sellespassiivne oksiidikiht-õhuke, tihedalt seotud kile, mis tekib kohe, kui titaan puutub kokku hapnikuga. Tööstuses kirjeldatakse seda käitumist sageli kui passiveerimist ja see muudab titaani söövitavates keskkondades, nagu merevesi, kemikaalid ja niisked tingimused, nii atraktiivseks.
1) Rooste vs. korrosioon: mida "rooste" tegelikult tähendab
Kui inimesed ütlevad "rooste", peavad nad silmas tavaliselt punakas{0}}pruune oksüdatsiooniprodukteraud ja teras(seostatakse tavaliselt raudoksiidiga). Terasest rooste tekib siis, kui raud reageerib pidevalt hapniku ja niiskusega, tekitades poorseid korrosioonikihte, mis ei kaitse usaldusväärselt all olevat metalli,{1}}nii et korrosioon jätkub.
Titaan käitub erinevalt. Lahtise laieneva roostekihi tekitamise asemel moodustab titaan kaitsekile, mis kipubpeatada edasine korrosioon.
2) Titaan moodustab stabiilse oksiidkile
Peamine keemia seisneb selles, et titaan moodustab äärmiselt õhukese kihititaandioksiid(TiO₂) selle pinnal:
See moodustub õhus kiiresti.
See kleepub tugevalt all oleva metalli külge.
See on tihe ja stabiilne, mis muudab hapniku ja söövitavate ioonide tungimise raskeks.
Kuna see oksiidikiht toimib barjäärina, takistab see pidevat elektrokeemilist reaktsiooni, mis muidu hävitaks metalli nii, nagu rooste hävitab rauda/terast.
3) "Passiveerimine" on tööstuse kontseptsioon
Materjalitehnoloogias nimetatakse titaani oksiidikihtipassiivsus. Passiveerimine tähendab, et materjal "kaitseb ennast":
Kui pind on terve, on korrosioonimäär äärmiselt madal.
Kui pind on kergelt kahjustatud, võib oksiidikiht sagelire-vormisest titaan reageerib uuesti hapnikuga.
See on suur põhjus, miks titaani peetakse oma olemuselt{0}}korrosioonikindlaks, mitte sellepärast, et seda tuleb pidevalt katta või värvida (kuigi katteid saab siiski kasutada ka muudel põhjustel).
4) Oksiidne käitumine muudab titaani reaalses keskkonnas vastupidavamaks
Paljud söövitavad keskkonnad ei hõlma mitte ainult hapnikku ja vett,{0}} vaid sooli, kloriidioone ja muid agressiivseid liike. Titaanoksiidi kiht on nendele rünnakutele eriti tõhus paljudes reaalsetes{2}}oludes. Seetõttu kasutatakse titaani laialdaselt:
mere- ja magestamisseadmed,
keemiline töötlemine,
soojusvahetid ja torustikud agressiivsetes vedelikes,
ja meditsiiniline/bioloogiline keskkond.
5) Oluline nüanss: titaan võib korrodeeruda (lihtsalt mitte "roosteta")
On õige öelda, et titaan ei roosteta nagu raud, kuid see pole täiesti immuunne igasuguse korrosiooni suhtes:
Teatud tingimustel võib titaan kogeda lokaalset korrosioonitüüpi (nt olenevalt keskkonnakeemiast, temperatuurist ja pinnaseisundist).
Kui pind on saastunud või mehaaniliselt kahjustatud viisil, mis takistab taaspassiveerumist, võib korrosioonioht suureneda.
Seega on parim tööstuse sõnastus:titaan talub väga hästi korrosiooni, kuna passiveerub, mitte "titaan on igas olukorras täiesti korrosioonikindel{0}}".
6) Miks ei käitu kõik "titaanist" tooted ühtemoodi
Ehete ja tarbekaupade puhul kuulevad inimesed mõnikord lauset "titaan ei roosteta kunagi", kuid tegelik{0}}jõudlus sõltub järgmistest teguritest:
kas see on tõeline titaan või titaan{0}}plaaditud/kaetud materjal,
pinnaviimistlus (poleeritud, anodeeritud, töötlemata töötlemisjäljed),
galvaaniliste paaride olemasolu (teatud metallidega kokku puutuv titaan võib teatud seadistustes tekitada galvaanilist korrosiooni),
ja puhastus/hooldus.
Tehnilistes rakendustes, kus osad on õigesti määratletud ja viimistletud, on titaani korrosioonikindlus eriti usaldusväärne.
Alumine rida
Titaan ei saa tüüpilises mõttes roostetada, sest moodustab kiiresti astabiilne kaitsev oksiidikiht (TiO₂)mis hoiab ära edasise hapniku{0}}arengu korrosiooni. Kuigi titaan ei ole absoluutselt immuunne kõigi võimalike korrosioonirežiimide suhtes, on selle passiveerimiskäitumine põhjus, miks seda peetakse üheks kõige korrosioonikindlamaks{2}}metalliks, mida tööstuses kasutatakse.
