Titaantorude keevitamise puhul on kesksel kohal ainult üks sõna: "kaitse". Kõrgetel temperatuuridel on titaan "kurtesaan", väga näljane hapniku, lämmastiku ja vesiniku järele. Kui see keevitamise ajal õhuga kokku puutub, muutub keevisõmblus rabedaks, muutub värviliseks või isegi praguneb ning ka selle kuulus korrosioonikindlus langeb. Seetõttu keerlevad kõik meie ettevalmistused ja toimingud selle ümber, kuidas muuta see täielikult õhk-isoleeritud kogu protsessist alates kuumutamisest, sulamisest kuni jahutamiseni alla 300 kraadi Celsiuse järgi.
EttevalmistusBenneWelding
Esimene on puhastamine. See pole lihtsalt lihtne pühkimine. Vähemalt 25 mm raadiuses mõlemal pool titaantoru kaldserva ja ka keevistraadi pinnal laguneb igasugune õli, niiskus, tolm või isegi sõrmejälg kõrgel temperatuuril süsinikuks, vesinikuks ja hapnikuks, saastades keevisõmblust ning tekitades poorsust ja pragusid. Kaldpinda tuleb põhjalikult lihvida roostevabast terasest traatharjaga, mis on spetsiaalselt ette nähtud titaanile, kuni see paljastab oma metallilise läike. Seejärel puhastage spetsiaalse lahustiga, näiteks atsetooniga, pidage meeles, et te ei tohi kunagi kasutada kloori sisaldavat lahustit (nt trikloroetüleen), kloriidioonid võivad põhjustada pingekorrosioonipragusid, mis on katastroofilised. Pärast puhastamist on kõige parem kanda selle võtmiseks kindaid ja see tuleb keevitada 4 tunni jooksul pärast puhastamist, vastasel juhul tuleb see uuesti töödelda.
Teine on gaasikaitse, mis on titaani keevitamise hing. Argoongaasi puhtus peab ulatuma üle 99,999% ning seal ei tohi olla niiskust ega lisandeid. Eesmise keevisvanni kaitsmisest keevituspüstoli otsikuga ei piisa. Peate looma keevisõmbluse tagaküljele (toru sees) täispuhutava kambri ja eraldama toru sees ruumi kõrge -temperatuuri fooliumlindi või spetsiaalse "vees{5}}lahustuva paberiga", et tagada argoongaasi täitumine ja selle sees püsimine. Veelgi olulisem on see, et titaani tuleb keevisõmbluse jahutus-järgsel faasil siiski kaitsta. Keevispinna särav värv on hea välimus, kuid see annab tunnistust kaitse ebaõnnestumisest. Seetõttu tuleb kasutada seadet, mida nimetatakse "sabaköisikuks", mis järgib põletit nagu liikuv vihmavari ja jätkab argooni puhumist keevisõmblusele ja soojendab{10}}mõjutatud tsooni, mis on just tahkunud, kuid on endiselt kõrgel temperatuuril, kuni temperatuur langeb alla 300 kraadi. Enne keevitamist tehke kindlasti kaitseefekti test: ventileerige hästi, tehke testplaat kaarega ilma traati täitmata ja sulatage jootekoht. Kui jootekoha pind on hõbe{14}}valge nagu peegel, siis palju õnne, kaitse on paigas. Kui see tundub kollakas, sinine või isegi hall, siis tuleb kiiresti kontrollida gaasi, vooluhulka ja kaitseseadet ning ametlikku keevitamist ei tohi alustada enne, kui probleem on lahendatud.
KeevitamineProcess
Enne kaare tekitamist peaks olema eelventilatsiooniaeg, umbes 3–5 sekundit, et täielikult asendada õhk keevituspõletis, gaasitorus ja gaasikattes. Keevitamisel kasutage lühimat kaaret (1 kuni 2 mm), seda pikema kaarega on kerge õhku segada ja kaitseefekt on halvem. Traadi etteandmisel peab keevistraadi pea alati jääma argoongaasi kaitsealasse ning seda ei tohi välja tõmmata ega sisse saata, niipea kui see siseneb ja väljub, toob see õhu sisse. Keevitustraat tuleb suunata keevisvanni sujuvalt ja ühtlaselt.
Väga oluline on ka soojussisendi reguleerimine, maanduskeevituse lihvimiseks ei tohi kasutada liiga palju voolu, eeldusel, et tagatakse läbitung, on kiirus sobivalt kiirem, väheneb keevisõmbluse ja mitteväärismetalli viibimisaeg kõrgel temperatuuril ning välditakse tera paksemaks muutumist.
Kaare tagasitõmbamise keevitamisel on teadmised suuremad. Ei ole nii, et tõstad relva kohe üles ja lülitad õhu välja niipea, kui kaare sulged. Keevituspõleti peaks jääma mõnda aega kaarepunktile ja samal ajal viivitama õhuvarustust ning jätkama argoongaasi puhumist, et jahutada punast kõrge temperatuuriga keevisõmblust. See aeg võib kesta 15 sekundist kuni poole minutini, kuni keevismetall kaotab täielikult oma punase värvi ja ei ole enam käeseljaga kuum. See samm on viimane samm keevisõmbluse kvaliteedi tagamiseks ning ühtlasi on kõige lihtsam olla laisk.
Postita-WeldIülevaatus (Cvärv)
Hõbevalge/hele hõbe:täiuslik kaitse, parim keevisõmbluse kvaliteet.
Helekollane/kuldkollane:Esineb kerget oksüdatsiooni, mis võib mõnel vähenõudlikul juhul olla vastuvõetav, kuid karmides töötingimustes on see juba hoiatus.
Tumesinine/lilla:Oksüdeerumine on ilmsem, keevisõmbluse plastilisus ja korrosioonikindlus on vähenenud ning tavaliselt on vaja uuesti{0}}keevitus ära lõigata.
Väljas-valge/hall-must:Tugev oksüdatsioon, rabedad keevisõmblused ja isegi pulbri koorumine tuleb täielikult eemaldada ja uuesti{0}}keevitada.
Kokkuvõttes ei ole titaantorude keevitamine nii ulatuslik kui süsinikterase keevitamine, see on pigem täpne steriilne operatsioon. Iga sammu rangus ja täpsus peegeldub lõpuks heledas, tihedas ja tugevas keevisõmbluses. See paneb proovile mitte ainult tehnoloogia, vaid ka keevitaja kannatlikkuse, vastutustunde ja materjali omaduste sügava mõistmise.
